Kallis Eesti rahvas (!)

minge teatrisse! Või näitusele! Aga ärge, jumala eest, vaadake spordivõistlusi ega külastage kinolina. Teater on selgelt kõikidest koduvälistest kunstivormidest üle. Siiski ta kiratseb, sest rahvast ilmselgelt ei huvita taoline kõrgemalaubaliste meelelahutus. See on minu interpretatsioon Artur Adsoni artiklist "Kriisid ja kriisid".
Teate, miks see kõlab nagu viimane "hipsteri" iba? Sellepärast, et see ON! Herr Adson ei saa absoluutselt aru, et kino on ka kunst ja kehakultuur on kõikide kirjanduste ja teatrite kõrval samuti üks olulisemaid faktoreid, et säiliks rahvus. Samuti laitis ta, et riik toetab liiga kergekäeliselt väikseid käsitööringe. See näitab väga selgelt, kuidas Adson ei suuda oma ninanöpsust kaugemale näha. Isegi tänapäeval teame, et 20nendatel toetati igasuguseid väikseid rahvusliku temaatikaga gruppe, et populariseerida ja arendada Eesti rahvust ning selle kultuuri. Ja seda kõigis valdkondades. Sellepärast pidigi andma toetusi üle, nii Kolka-Jaani rahvatantsugrupile kui ka Hullo (kadaka)puuseppadele. See, et tema on kirjanik, ei tähenda, et kirjandus oleks teistest kunstivormidest üle. Tema arvamus on väga kitsarinnaline, kallutatud ja enesekeskne. Ma kardan, et ta ise ka uskus, mida ta rääkis (ajakirjanduses alati nii ei ole) ja see on kurb.