Peaministri kubistlik luule

(kõikide luuletuste autor on Johennes Vares-Barbarus)

Autoportree

Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                                        vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:

Nägu – ööris,
                nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                            nuusiga
suu – suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.
Kulmude mall:
                kaks lennulist tiiba sysimusta,
Sinine viirg tõmu laugude all, –
                olen patune, – võite usta.

Kaks silma
                merirohelist – pärani pupillidega
optimistliselt sööstuvad ilma
                pilkude tulilillidega.
Kõrvun internatsionaal,
                tundmuste skaala mul vöödiline,
põvven revolutsiooni integraal, –
                syda – värviline, flöödiline.


Autor proovib lugejale selgeks teha, et inimese keha on vaid materjal: käega katstutav ja igati mõõdetav. Hinge aga ei saa niimoodi kirjeldada ja lihtsalt sõnadesse panna, seda ei soovi härra Barbarus luulevormis üldse esitada.


Perpendikulaarne
 
Olen oma sydamega servis
                kosmoselle, tundmustelle põvven mul
                                                            murduvaile,
läbistub elu minust spektrivärvis,
                viirge jätten laugudelle kurduvaile –
armastus patune – noolitaja,
                naine – südame poolitaja.

Olen oma silmadega peegel
                elule vahelduvale, tuksuvalle, tormi-
                                                                   lisele,
ent minu ajun on oleman reegel
                painutav kõike olemisele vormilisele:
Sirgen joonen ma minastun,
                värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne
                ymbrusele hulktahulisele, paljupinna-
                                                                    lisele,
paistab mis udune, ebamäärane
                kodanikule kitsarinnalisele,
sest mul täpne läbilõige,
                igast kõlast vastuhõige.


On  väga kubistlik asendada tavalisi mõtteid geomeetriliste võrdlustega. Seda teeb autor ohtralt.
Elus on tal olnud nii häid kui halbu hetki (spektrivärvis), kokkuvõttes on naised tema arust südametemurdjad (südame poolitaja). Ta väidab, et tema vaade käib risti teistega (perpendikulaarne) kõigis eluvaldkondades (hulktahulisus). Tema mentaliteet on küll täpne ja kõikehõlmav (täpne läbilõige), kuid lihtrahvas ei mõista seda, sest see on liiga vastuoluline.

 Horizontaalne

Maaslamaja ei löö,
                                            maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
                                                        lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
                                              lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, –
                                                     enam ei maandu.

Kuigi torm armutult lõõtsub,
                                      ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
                                           laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:
                                     kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
                                   sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,
                                    või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil –
                                        kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu – pakiline
                         een armastus – nägematud uned, –
elutee looklev zik-zakiline:
                              nõnda lõunasse lendavad kured

Kubism väljendub selles luuletuses läbi pealkirja, mis on võti selle luuletuse mõistmiseks. Paljugi elus on lihtne: otsene, horisontaalne. Paljudel inimsestel möödub terve elu mööda sirget, etteaimatavat joont. Kuid mõnel on see teistsugune, looklev, ehk sik-sakiline.


Sirgjooneline

Meeldiv on inimene arhitektooniline
            iseloom tahuline – hooneline,
elu konstruktiivne – polifooniline.
            Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
            naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.
Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:
            oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts
            klaasi klirinaga, lendavate korkidega;
päämine: pole kui inimene võlts,
            teiste suud kes kahtlaste orkidega
tork’ma ei tule mädahambuline-kontsuline,
            selgroog kel painduv orjalik – vibuline,
näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,
            hingeke närune – penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,
            kelle käed kui haaravad tellingud
taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, –
            puudub kui armastus, väärilised hellingud.
Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,
            tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:
armastan inimesi tõuaeroplaanikaid,
            vaim kelle kääriv – tuhatatmosfääriline.

Siin luuletuses mõtestab Barbarus lahti, milline peaks üks inimene (nii mees kui naine) tema arust olema. Ta oma hinnangu joodikutele ja see on üpris negatiivne. Lõpuks naaseb ta oma esimese mõtte juurde, ehk millised inimesed siiski peaksid olema.
Luuletuses on mitu kubistliku vihjet, kuigi neid pole otseselt välja öeldud. Esiteks on pealkiri sirgjooneline, mis tähendab minu arust seda, et autor soovib väga otsekoheselt oma arvamust kirja panna. Esimestes ridades on kirjas, et meeldiv inimene on tahuline ehk mitmekülgne ja kihiline. See mõte jääb korduma kuni lõpuni, kui ta kirjeldab neid erinevaid tahke ja põhjendab ennast. Seega läbi kahe kubistliku vihje on terve luuletus kubistlik.

Küsimused: "Vabadus ja surm" kohta

Kas peategelane sai lõpuks vabaks? Põhjendage.
Ta sai vabaks vanglast, aga ta jäi iseendale vangiks. See tähendab, et näilises vabaduses oli ta piiratud vaimsete ahelatega, mis ei lasnud tal selgelt mõelda ega tegutseda, vaid põhjustas sõgeduse ja hingevalu, mille kätte ta lõpuks suri.

Ehk oskate kirjeldada, mida Tuglas novelli lõpuga öelda tahtis?
Inimesed on alati millegi kätte vangistatud, olgu selleks vangistajaks siis eelarvamused, liigne edumeelsus, ahnus või kuri naine, kuid tegelikult ei taha keegi vangis olla. Tihti kaotavad inimesed vangistuses võime kainelt mõelda ja olukordi objektiivselt hinnata, seega alistuvad nad esimesele võimalusele, mis võiks neile infinitiivse vabaduse tuua. Sageli, nagu ka käesoleval juhul, oleks aga mõistlikum veel natukene oodata, sest esimene võimalus võib vabaduse asemel hoopis surma tuua.

Kuidas suhtestub peategelane kuulu järgi samast vanglast põgenenud mereröövliga?
Võib öelda et peategelane samastub kõnealuse mereröövliga. Ta paneb kogu oma lootuse vabaks saada kuulujuttudele, et kunagi olla keegi sama teed pidi põgenenud. Teose lõpupoole hakkab ta aga mereröövli loo õigsuses kahtlema ja teatud hetkel kaotab ta usu sellesse tema jaoks ilusasse muinasjuttu. Trellideni jõudes veendub ta aga mereröövli loo tõelisuses ja  tema usk taastus. Kui selle looga parelleele tõmmata, siis võib mõelda usklikele inimestele (nt. Vargamäe Andres), kes usuvad Jumalasse, ent vahepeal pööravad talle selja ning hiljem pöörduvad oma Messia juurde tagasi.

KÕIK ÜLALOLEV ON RÜHMATÖÖ.
Rühma liikmed on Veiko Strauss, Jorma Kütt ja Julius Air Kull

Gailitlikus võtmes

     On mehi, kes oleks kui sündinud Athena öökullist. Need mehed on konkreetsed ja täpsed, nad on alati kokkusaamistel punkti pealt  kohal ja kui ei ole, siis on neil rääkida mõni eepiline lugu põhjenduseks. Nende silmad on selged, vaadates alati parema tuleviku poole. Nende nahk on sile kui siid, võimalikul tavalise värvilahendusega ja habet ei kasvata nad kunagi. Nad armastavad nii nagu peab, nii nagu üks naine ette kujutab. Armastus ei mängi selliste meeste elus eriti tähtsat rolli, nad lihtsalt teevad, mida nad arvavad, et peavad tegema. Noorena nad usuvad, et suudavad tulevikus maailma paremaks muuta, nad isegi lubavad seda, kuid mida aeg edasi seda ebatõenäolisemaks see muutub. Keskealiseks jõudes on nad  küll liidrid, direktorid, poliitikud, kuid töötavad lõpuks siiski puhtalt enda huvides. Selleks hetkeks ei mõtle enam keegi paremale tulevikule. Elu lõputundidel istuvad selliste meeste voodiservadel lapsed ja lapselapsed. Tema viimased sõnad on: "Jumal andku, et te ei oleks tulevikus nagu mina". Kahjuks ei saa keegi selle lause tegelikust mõttest aru.

August Gailiti naised

August Gailiti jaoks on naised ilmselgelt seaduspärased - neid leidub täpselt 7 tüüpi.
Tema liigitus on järgmine:
1. Lihtsad naised, kellele meeldib pidu panna. Naised, kes on mõeldud  meeste meelelahtutusvahendiks.
2. Maanaised, kelle elu on raske. Nad teevad, mida nad peavad, nad teevad mida neil käsitakse teha, kuid kannatavad läbi kogu selle aja.
3.Naised, kes proovivad nautida elu läbi linnaglamuuri. Sellised naised, keda kutsutakse igale üritusele, kuna inimesed on harjunud neid seal nägema.
4.  Sinisilmsed naised, kes elavad unistuses, armastavad teatrit ja kunsti. Nad on "eriliste" meeste naised, nende armastatud on kunstnikud, luuletajad, jõumehed jne.
6. Naised, kes ei tunne iseennast. Nad ei oska armastada, nad on alati raha peal väljas ja ei hooli teiste tunnetest.
7.  Naised, kes on täis temperamenti ja keda võib mõni pealtnäha lihtne asi väga sügavalt mõjutada.

Kapten anti-Roode

või siis pigem Kapten Edoor. Ükskord metsa vahel jalutades, sattusin härra Edoori villasse. Tema villasse astudes nägin tervet rügementi teenijaid, kes kohe ütlesid, et härra Edoor ei võta vastu külalisi. Ja ei võtnudki. Keegi ei tunne härra Edoori isiklikult, kuid kõik teavad teda. Räägitakse, et ta on pikk ja kitsa kondiga mees, kelle kehal ei kasvavat ühtegi karva. Ta olevat pahur, võib öelda isegi õel, kuid samal ajal väga tasakaalukas. Ta on üpriski religioosne, kuid omas veidras võtmes: inimesed olevat näinud teda kanadel päid otsast lõikamas ja ladinakeelseid palveid karjumas. Üle kõige vihkab ta naisi. Mitte iial ei vaata ta naisele otsa ega kõneta teda. Samas jääb ta alati kombekuse piiridesse, keegi pole iial näinud kapten Edoori mõnda naist löömas. Raha, mis ta teenis sõjaväes pani ta seifi ja ei puudutanud seda enam iial. Kuid siiski on tal õnnestunud kuidagi endale väga korralik elamine hankida.

Kivikas ei serveeri karbonaati

Kivikase "Jaanipäev" ei ole karbonaat. Tõsi, ta ei ole ka lüüriline šokolaad, pigem just vastand. Kuid karbonaat peaks olema midagi tõeliselt kindlat, midagi põhjapanevat ja erilist. "Jaanipäev" minu arust seda ei olnud. Ta oli kõik mida ühelt traagiliselt talupojajutustuselt oodata võib, tõeliselt stereotüüpne lugu. Läbivad teemad ja motiivid on ausalt öeldes kulunud (kuid mitte halvad). Isegi mina, keskmise lugevusega 17 aastane, olen varem kohanud põhimõtteliselt samasuguseid ilukirjanduslikke teoseid (nt "Hingemaa" Tuglase novellikogumikust). Seega, minu väide on: "Jaanipäev" ei ole lüüriline šokolaad, aga ta ei ole ka tugev karbonaat, ta on pigem selline soolane kartulikrõps, mis pakub küll magusale vaheldust, kuid millest siiski midagi ei saa.

Kuidas võrrelda Jaanipäeva peret tänapäeva perega

Perekond, mida käsitleti Kivikase "Jaanipäevas" oli tolleaegne tavaline perekond. Taluperemees, tema vanemad, perenaine ja lapsed. Seda on hea võrrelda tänapäeva tavalise perekonnaga, mille koosseis on enam-vähem sama, kui võibolla välja arvata peremehe vanemad.
Jaanipäeva perekonnas kajastuvad probleemid on reaalsed ka tänapäeval. Mees abiellub naisega, kes talle alguses väga meeldib, kuid hiljem hakkab temast teatud põhjustel tüdinema. Jutustuses oli mehe tüdinemus või kui lausa öelda tülpimus naisesse tingitud taluniku vanematest, kes pidasid naist mehe juures muidusööjaks vaadates, et ta tuli vaesest perest ilma kaasavarata. See võib vabalt ka tänapäeval juhtuda, sest naise ämmal ja äial võib olla suur mõju oma pojale. Vaadakem kasvõi Hollywoodi filme (ka neis võib leida mõne tõetera).
Tülpimuse põhjus, nagu juba mainitud, oli puhtalt majanduslik. Ka see on tänapäeval ülireaalne. Ma olen nüüd küll väga eelarvamuslik, aga usun, et Hugh Hefneriga abielus olev kahekümnendates naine, ei imetle tema suurepärast iseloomu ega pea Playboy asutajat ka oma hingesugulaseks. Kui Hefneri vanemad oleks elus, olen kindel, et nad ei vaataks sellele tüdrukule mitte just kõige parema pilguga. Selliseid näiteid võib tuua tuhandeid. Naised (mitte kõik naised loomulikult) on kogu aeg abiellunud raha pärast ja teevad seda ka edaspidi. Tol ajal ei olnud see võibolla nii silmakirjalik, siis oli see normaliseeritum.