Peaministri kubistlik luule

(kõikide luuletuste autor on Johennes Vares-Barbarus)

Autoportree

Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                                        vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:

Nägu – ööris,
                nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                            nuusiga
suu – suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.
Kulmude mall:
                kaks lennulist tiiba sysimusta,
Sinine viirg tõmu laugude all, –
                olen patune, – võite usta.

Kaks silma
                merirohelist – pärani pupillidega
optimistliselt sööstuvad ilma
                pilkude tulilillidega.
Kõrvun internatsionaal,
                tundmuste skaala mul vöödiline,
põvven revolutsiooni integraal, –
                syda – värviline, flöödiline.


Autor proovib lugejale selgeks teha, et inimese keha on vaid materjal: käega katstutav ja igati mõõdetav. Hinge aga ei saa niimoodi kirjeldada ja lihtsalt sõnadesse panna, seda ei soovi härra Barbarus luulevormis üldse esitada.


Perpendikulaarne
 
Olen oma sydamega servis
                kosmoselle, tundmustelle põvven mul
                                                            murduvaile,
läbistub elu minust spektrivärvis,
                viirge jätten laugudelle kurduvaile –
armastus patune – noolitaja,
                naine – südame poolitaja.

Olen oma silmadega peegel
                elule vahelduvale, tuksuvalle, tormi-
                                                                   lisele,
ent minu ajun on oleman reegel
                painutav kõike olemisele vormilisele:
Sirgen joonen ma minastun,
                värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne
                ymbrusele hulktahulisele, paljupinna-
                                                                    lisele,
paistab mis udune, ebamäärane
                kodanikule kitsarinnalisele,
sest mul täpne läbilõige,
                igast kõlast vastuhõige.


On  väga kubistlik asendada tavalisi mõtteid geomeetriliste võrdlustega. Seda teeb autor ohtralt.
Elus on tal olnud nii häid kui halbu hetki (spektrivärvis), kokkuvõttes on naised tema arust südametemurdjad (südame poolitaja). Ta väidab, et tema vaade käib risti teistega (perpendikulaarne) kõigis eluvaldkondades (hulktahulisus). Tema mentaliteet on küll täpne ja kõikehõlmav (täpne läbilõige), kuid lihtrahvas ei mõista seda, sest see on liiga vastuoluline.

 Horizontaalne

Maaslamaja ei löö,
                                            maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
                                                        lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
                                              lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, –
                                                     enam ei maandu.

Kuigi torm armutult lõõtsub,
                                      ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
                                           laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:
                                     kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
                                   sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,
                                    või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil –
                                        kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu – pakiline
                         een armastus – nägematud uned, –
elutee looklev zik-zakiline:
                              nõnda lõunasse lendavad kured

Kubism väljendub selles luuletuses läbi pealkirja, mis on võti selle luuletuse mõistmiseks. Paljugi elus on lihtne: otsene, horisontaalne. Paljudel inimsestel möödub terve elu mööda sirget, etteaimatavat joont. Kuid mõnel on see teistsugune, looklev, ehk sik-sakiline.


Sirgjooneline

Meeldiv on inimene arhitektooniline
            iseloom tahuline – hooneline,
elu konstruktiivne – polifooniline.
            Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
            naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.
Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:
            oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts
            klaasi klirinaga, lendavate korkidega;
päämine: pole kui inimene võlts,
            teiste suud kes kahtlaste orkidega
tork’ma ei tule mädahambuline-kontsuline,
            selgroog kel painduv orjalik – vibuline,
näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,
            hingeke närune – penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,
            kelle käed kui haaravad tellingud
taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, –
            puudub kui armastus, väärilised hellingud.
Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,
            tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:
armastan inimesi tõuaeroplaanikaid,
            vaim kelle kääriv – tuhatatmosfääriline.

Siin luuletuses mõtestab Barbarus lahti, milline peaks üks inimene (nii mees kui naine) tema arust olema. Ta oma hinnangu joodikutele ja see on üpris negatiivne. Lõpuks naaseb ta oma esimese mõtte juurde, ehk millised inimesed siiski peaksid olema.
Luuletuses on mitu kubistliku vihjet, kuigi neid pole otseselt välja öeldud. Esiteks on pealkiri sirgjooneline, mis tähendab minu arust seda, et autor soovib väga otsekoheselt oma arvamust kirja panna. Esimestes ridades on kirjas, et meeldiv inimene on tahuline ehk mitmekülgne ja kihiline. See mõte jääb korduma kuni lõpuni, kui ta kirjeldab neid erinevaid tahke ja põhjendab ennast. Seega läbi kahe kubistliku vihje on terve luuletus kubistlik.